Sõitsin bussiga lasteaia poole ning minu taga istus üks ema kahe pojaga, umbes sama vanad kui minu tütred.
Väiksem vaatas klaasistunud ilmel aknast välja ning suurem nuttis südantlõhestavalt: "Emme, ma ei taha koju minna, issi on jälle purjus."
Ema silitas ohates poja pead ning lausus vaikselt: "Äkki täna ei ole."

Värisesin üle kere ning mõtlesin, et jään pigem elulõpuni üksikuks, kui sunnin oma lapsi neidsamu kogemusi läbi elama, mis õudused mul enda lapsepõlvest meeles on.

Koridorihuligaanid

See maja, kus me elame, on mulle igati sümpaatne. Ta on ilusti korda tehtud, kommunaalarved täitsa keskmise hinnaga ning korteriühistu väga tore ja toimiv. Trepikojas on ka igati tore seltskond, täitsa kurb saab olema siit lahkuda.

Kui me olime siia äsja kolinud, hakkasid meil postkastist lehed kaduma. Ikka nii, et hommikul lasteaeda minnes oli postkastis, tagasitulles oli juba kadunud ja kui vedas, ilmus õhtul uuesti. Alguses juhtus seda kord kahe nädala jooksul ja arvasin, et kujutan endale ette. Siis aga juba mitu korda nädalas. Lõpuks kirjutasin kirja ja panin postkasti peale, et tooge ikka IGA KORD ajaleht tagasi, lugeda võite küll.
Seejärel katkes kadumine paariks nädalaks, siis jätkus tempos kord-kaks nädalas. Kuni üks pere ära kolis. Kahtlustasime juba enne miskipärast neid, aga peale seda seost saime kinnitust.

Seejärel polnud ühtegi jama. Kuni umbes suve lõpuni, mil korraga hakkas keegi meie käru prügikastina kasutama. Mõni hommik vedeles seal tühi sardellipakend, teinekord aga õllepudel. Mitte eriti tihti, nii kord kahe nädala tagant. Piisavalt tihti, et aru saada - tegemist on tõenäoliselt ühe inimese või seltskonnaga, aga piisavalt harva, et ma ei viitsinud sellest skandaali tekitada, mina, erinevalt sellest inimesest, teadsin prügikasti asukohta ja ei pidanud paljuks neid asju sinna viia. Õnneks ei olnud käru kunagi määrdunud.

Täna hommikune olukord aga ületas mu taluvuspiirid mitmekordselt. Käru turvakaar oli katki, lihtsalt ära murtud. Tõenäoliselt tahtis keegi endale sellest tooli teha ja istus sinna sisse. Laps oli ka nii õnnetu, ta armastab ju turvakaarest kinni hoida.
Tõeliselt kole tegu.

Õnneks vist küll kuldsete kätega Papa saab kaare korda, aga kole ikkagi.

Oh jõuluaeg, oh jõuluaeg, millal Sina lähed...

Jalutasin tänase laulutunni jooksul mööda poode ja üritasin hankida päkapikusussi sisse panekuks kraami. Parajalt lootusetu üritus, peaksin mainima. Kui esialgne plaan oli kogu kuu varu korraga ära osta, siis ideed lõppesid kuskil 16nda kuupäeva kanti. Pakk rasvakriite, mida saab paarikaupa sussi pista, juukseehted, kellukesed, ökomaiustused, pisikesed pehmed liblikad (hirmkallid, aga hirmarmsad), mullitajad... Umbes seal ta lõppeski. Ei taha oma lapsi ei E-de ega ebavajalike plastmassjubinatega üle külvata, samas ei saa ju päkapikk tulemata jääda. Õnneks nad rõõmustavad ka nendesamade mandariinide üle, mida eelmine õhtu peale õhtusööki sai, aga aluspesu ei lubanud Silmarõõm siiski jõulusoki sisse toppida...

Helistasin puhisedes Härrale ja teatasin, et järgmine detsembrikuu elavad lapsed tema juures ning tema tegeleb ise päkapikkude võõrustamisega. Ta pobises, et no kui Eestis on, siis vaatab seda asja, aga ma ähvardasin nad ka Inglismaale saata vajadusel.
Raske see lapsevanema elu.

Ja jõulukuuse alla minevatest pakkidest rääkimata. Enda kingitused sain õnneks tänu Egmonti soodus- müügile kiirelt kaelast ära, mõned Mamma omad kah. Tegelikult tellisin juba neile sünnipäevakingitusedki Käsitööjumalanna käest ära, aga no see selleks.
Kõikse raskem on ju teistele öelda, mida kinkida võiks. Aga kõik juba küsivad. Ühelt poolt on meiega raamatud alati hea valik, teiselt poolt on meil neid parajalt palju ja kes tihti külas ei käi, see ju ei tea, mis juba olemas. Näiteks kõik ilmunud haldjate raamatud on vist küll olemas. Disney omad kindlasti.
Mind ennast vaimustab kõikse rohkem lego Duplo. Ainus plastmass, mida rõõmuga oma kodus tunnistan. Olemas on meil neid veel üsna vähe, loomabeebide komplekt, klotside stardikas ja voodiga printsess. Lausa nii vähe, et kui tahtsin lastega koos mängida, saadeti mind teise tuppa, et "ma nende klotse ei varastaks". Nojah. Seega Duplot soovitasin küll suure häälega kõigile Härrapoolsetele sugulastele kinkimiseks. Ehk võetakse kuulda kah.
[Muuseas, kui kellelgi omad lapsed Duplost välja kasvanud ja on nõus neid soodsalt edasi müüma, olen väga huvitatud!]
Veel oli meil vaja värvipliiatseid, see soov sai ka edasi antud ning kuuldavasti ka omaks võetud.

Rohkem aga nagu polegi midagi. Ma olen ju nii karm emme, et igasugustele suvalistele sõltuvustele järgi ei taha anda ja brändikultust ei tunnista. Näiteks vaadatakse poes küll igatsevalt Pet Shopi pisikesi loomakesi, aga sõbranna juures, kus neid terve riiulitäis, ei mängi nendega keegi. Kaval nipp mänguasjatootjate poolt, teha kari armsaid asju, mida tuleb koguda, koguda ja koguda. Samas kasu neist nagu eriti pole.
Hello Kitty peale hakkab kah hääl värisema, aga sellestki sarjast pole midagi asjalikku saada ja no hindadest ei tasu rääkimagi hakata.

Tegelikkuses on ju lausa kurb, et tuleb igapäevaselt võidelda ületarbimise vastu ja samas sealjuures lapse jõuluaega mitte ära rikkuma. Minu laps küll on üsna mõistev ja tõenäoliselt jääks rõõmsal ilmel ka päkapiku toodud asjast ilma, kui ma talle seletaks, kui palju halba toimib ületarbimise tõttu, aga nii ekstreemseks ma veel minna ei tahaks. Tuleb leida see tasakaal. Ja eks millega meie ei mängi, selle arvelt saavad ju teised lapsed õnnelikuks.

Mahe Pärnu

Eile helistas mulle mu ema ning rääkis raadiost kuuldud üritusest, loengust mahetoidu teemadel, mis õhtul aset leiab. Kuna mul oli veidike halb olla, plõksisin vastu, et vist ikka ei lähe. Ta aga veenis mind, et tundub huvitav ning lõpuks soostusin minema.

Kohale jõudes olin muidugi ainuke nooremapoolne inimene, aga see mind ei heidutanud, olen viimasel ajal eri seltskondades sellega juba üsna harjunud, et inimestel on minuvanused lapsed, sealsetel olid aga lausa minuvanused lapselapsed. Sellegi poolest keegi viltu ei vaadanud ning Jututoa nimeline üritus oli väga huvitav.
Läbi viis seda peamiselt üks tore naine Krista, kes on alguse pannud Pärnu esimesele mahekaubaringile - www.maatoit.ee - ning lisaks talle oli seal rääkimas Merit, Eesti Mahepõllumajanduse Sihtasutusest. Hästi tore oli omasuguste inimestega jutulõnga veeretada ning palju põnevat infot kuulda.
Koju jõudes tänasin ema, et ta veenis mind ning ühtlasi ka avaldasin kaastunnet, kuna plaanis on taolised Jututoad sariürituseks muuta ning kes teine mu lapsi siis nii kaua valvab!

Seal kohtumisel oli ka üks väike armas blondide lokkidega poiss, kes mu kiirelt omastas, hoolimata sellest, et lahkeid vanaemafiguure toas jätkus. Söötis mind lõppemata joana porganditega ning üritas pähe ronida. Mõnus.

Skisofreenia alged

Riidekaste sorteerides leidsin ilusad hallid velvetid, mis Mirithile täpselt parajad. Kuna tal mõneti pükste puudus oli, rõõmustasin eriti.
Ta oli nendega juba mitu päeva käinud, kui ühel lõunatunnil püksid kodust leidsin. Tohoh, millega ta siis täna lasteada läks? Mälus olid needsamad püksid, aga ilmselgelt polnud see võimalik. Säh Sulle ema, isegi ei vaata, mis laps hommikul jalga paneb.
Õhtul koju tulles leidsin lapselt needsamad püksid jalas. Siis sattusin erakordselt segadusse. Kas see oli siis olnud eelmine päev, kui need kodust avastasin? Kas ma hakkan hulluks minema?
Kui ta need täna hommikul jalga pani, küsisin, kas ta on vahepeal mõne teise püksipaariga käinud. Ei, vastas ta. Aga ma ju nägin neid ükspäev kodus, pomisesin omaette...
"Emme, mul on neid ju kaks paari!" tõi ta tagantoast kokkulapitult teise paari, esimesed endal jalas.