Sügisulg 2009

Peale mõnusat teatriõhtut ja kodus kudrutamist ruttasime kargel pühapäevahommikul koos tüdrukutega Kunstide Majja, kus toimus lauluvõistluse Sügisulg 2009 eelvoor. Kuigi jäime nn kokkulepitud ajast hilisemaks oma tulekuga, olime siis pea esimesed, kes kohal. Lõpuks leidsime ka oma lauluõpetaja üles ning mikrofoniproov sai tehtud. Valespidises järjekorras toimus alles peale seda siis hääle lahti laulmine. Mirith oli imekombel veidi õrnake ja klammerdus minu külge, aga kahe peale saime harjutused tehtud.
Melian näitas kõigi ees ka kavalat nippi - läks kallistas toolil istuvat õde, kõik ruumisolijad naeratasid, et kui armas - tegelikult aga hakkas Anni Mirithit toolilt maha sikutama, ta tahtis ise sinna istuda.

Ka esinemine ise läks ilusti, seekord ei surunud Mirith käsi taskusse, hüüdes klaverisaatjale "Oota!" ega teatanud valjusti mikrofoni, et no jälle peab ta laulma. Mitte et need seigad eelmine aasta oleks olnud midagi muud kui lõbusad.
Ma muretsesin esinemise pärast pigem seetõttu, et mul tundus too laul Mirithile endale mitte meeldivat. Ta justnagu võttis veidi kohustusena seda kõik, mis teadupärast nullib nii mõndagi. Aga esines ta väga ilusti ja enamus aega isegi naeratas, nagu lauluõpetaja palus.

Melian seevastu semutses ühe enamvähem omaealise neiuga, kellega ta oma küpsisevarusid jagas. Nii ülimalt armas oli tema "Tita! Aitäh" hüüdmine, püüdes küpsist pakkuda.
Vaid ühe korra tegi ta ka kõvemat häält. Üritasin teda kogu aeg sosistama saada ja see õnnestus üpris hästi.
Sosistasin, et kas ta juua tahab? Ta sositas vastu, et mhmh. Võtsin topsi kotist välja ja ta naeratas õnnelikult ning sosistas aitäh. Kui aga topsil kaane pealt sain ning ta lõpuni mõistis, mis sealt tulema hakkab, kostus tema suust üks üpris vali õnnekiljatus. Nalja kui palju.

Peale esinemist käisime veel maja ees pargis oleval Mardilaadal, aga ostsime vaid paar vorstikest näkitsemiseks, seda moosi, mida tegelikult jahtima läksin, ei olnudki.
Taaskord tegi veidi kurvaks see, et armsa käsitöö ja heade toidulõhnadega täidetud laada vahele olid peitnud end plastmassist ehted ning erkrohelise karvaga kaisuloomad. Kuidagi võõrastav oli vaadata.

Isadepäeva tähe all aga see päev ei möödunud. Silmarõõm ning minu isa said hommikul tüdrukute meisterdatud kaardid, mina ise aga suures kiirusetuhinas unustades ei soovinud isale isegi õnne. Mirith tahtis väga oma isa näha, aga miskipärast jäi ta esinemisele tulemata, kui eelmine õhtu spetsiaalselt helistas ning ütles, et tuleb, nii julgesin ka lapsele öelda, et näeb isa. Eelmine aasta käidi ka ilusti meil lõunal selle päeva puhul, aga ju siis see aasta oli muud tegemist. Telefoni ta kogu ülejäänud päev vastu ei võtnud, lõpuks tabasin ta internetist, kus ta ütles, et on koolis ja ei saa rääkida.
Läksime siis loobunult teisele vanaisale, Härra isale, kaarti viima ning imekombel oli ka issi ise kodus. Issi sai kaardi juba reedel, lasteaias, aga vähemalt sai laps kallistusegi edasi anda.
Nii et üks üsna isatu Isadepäev.

Õhtul saabus ka üsna üllatuslik rõõmusõnum - Mirith sai oma vanusegrupi 18 osaleja seast selle kuue hulka, kes ka lõppkontserdil esinevad :)

Legend isadepäevapeost

Alguse sai see kõik vist tegelikult sellel hetkel, kui me eelmine nädal kõndisime lasteaiast koju ning Mirith omaette rääkis: "Ja Isadepäevapeole kutsun ma vanaisa U ja vanaisa T ja issi ja Silmarõõmu." Ma ehmusin selle peale nii väga, et ei suutnud isegi ühtegi sõna öelda. Mirith vaatas kapuutsiääre alt ootavalt minu poole, ta sai väga hästi aru, et oli öelnud midagi üpris vastuolulist.
"Mm," kokutasin vastu, "sellest pead Sa küll ise Silmarõõmuga rääkima."
Voah. Selleks ma veel küll valmis pole. See pidu. Teised inimesed. Kuidagi...tõsine. Ja vägagi ebamugav, kui Härra otsustab kah kohale ilmuda. Aga ma parem ei sekku sellesse. Las need kaks ise otsustavad. Mina...Ma ei teadnudki, mida ma mõtlen.

Oli see nüüd järgmine või ülejärgmine päev, kui me koduteel Silmarõõmu juurest läbi läksime ning Mirith ta Sügispeole kutsus. Kutt võttis seda võrdlemisi rahulikult ja minagi mõtlesin, et näe, tema suudab nii kaine mõtlemisega olla ja mina paanitsen. Pealegi on ta nagunii tõenäoliselt tööl ja ei saa tulla. Või kui ka saab, siis Härra nagunii ei viitsi tulla.
...Kuni mulle jõudis kohale, et Silmarõõm ei pruugi üldse teada, mis see Sügispidu endast kujutab. Minu jaoks oli see elementaarne, aga tal pole tõenäoliselt isegi aimu, millal üldse on Isadepäev.
Valgustasin teda. Kuigi tegin seda meelega pimedas voodis olles, sain siiski aru, et ta tõepoolest polnud neid kahte asja omavahel seostanud.

Minu õnneks otsustas ka tema, et see oleks suur ja ebamugav samm. Lisaks oli Härra juba lubanud tulla, kui rääkisin tollele, et Mirith ka Silmarõõmu kutsus. Ju see siis ikka mingeid tundeid tekitas. Seega sai ära hoitud nii täiskasvanute kohmetus kui ka leitud lihtne vastus Mirithi küsimusele, et kelle ta ometi siis perepildile joonistab?

***
Tänane Isadepäevapidu läks väga mõnusalt. Melian tüdines muidugi üsna kiiresti, laulis veidi kaasa ning läks siis saalist välja uitama. Ta läks koos lasteaia juhatajaga tolle kabinetti arvutist kalu vaatama. Võttis võõral tädil küsimise peale käest kinni ja läks, kordagi vaatamata, kas mina ka seal olen... Juhataja kommenteeris, et näe, on küll valmis lasteaeda minekuks, nagu oleks teadnud, mis teemad mu peakest viimastel päevadel vaevavad.

Mirith oli väga õnnelik, et Härra ikka kohale ilmus. Kuigi seekord oli hämmastavalt palju vanaisasid. Tegid oma laulud ja tantsud ja kinkisid porgandipirukaid. Väga armas lasteaiapidu, mulle alati sealsed üritused sümpatiseerivad. Härra tuli isegi meiega linna pärast, viisime Mirithi koos laulma.

Anniga vaatasime kodus fotosid. Näitasin, et näe, Issi, too tuleb ka täna. Et teete pilti ja. Melian näitas noogutades näpuga järgi.
Saalis olles lubas endale nägusid teha ja suhtles ilusti, vaid korra häbenes. Aga pildile, nagu ma kartsin, polnud siiski nõus koos Härraga jääma. Nii kaua istus süles, kui sätiti, aga siis justkui korraga märkas, kus ta on ning hakkas kõva häälega protesteerima.
Ma ei oskanud isegi pettunud olla, ma vist pigem ootasin seda. Ta polnud ju ammu näinud Härrat, pigem oli tegemist tema jaoks ühe suvalise onuga ja kaua Sa sellisel ikka end väntsutada lased. Kurb.

Vähemalt sai neist kahest ühe pildi. Ja mis kõige tähtsam, õhtu möödus draamadeta. Seda mu elus viimasel ajal tihti ei juhtu. [Juba tuli meelde, et valetasin. Vanaisa auto läks katki ja draamat ikka natuke sai.]

Raamatukinkimine

Postita viis linki ja kingi endale raamat!
Petrone Print proovib väikest blogi-turunduse kampaaniat. Selles osalemiseks tuleks Sul postitada oma blogis järgmised viis linki:
1) 6. novembril ilmuva Berit Renseri ja Terje Toomistu hüpnootilise reisiromaani “Seitse maailma” treiler:
http://www.youtube.com/watch?v=qjwzT_w9uO4&feature=player_embedded

2) Justin Petrone intervjuu KUKU-raadios, kus ta räägib oma raamatust “Minu Eesti”: http://www.youtube.com/watch?v=zlIexCTg5k0

3) Kaja Tampere intervjuu KUKU-raadios, kus ta räägib oma raamatust “Minu Soome”: http://www.youtube.com/watch?v=soHob7ZHMZ0

4) Meeleolukas meenutus raamatu “Minu Austraalia” esitluspeost: http://www.youtube.com/watch?v=CLRqnaoOgnA&feature=player_embedded

5) Ja kirjastus, kes need raamatud on ilmale toonud ja kust neid netipoest ka osta saab: www.petroneprint.ee
Reeglid:
- Blogi peab olema juba enne kampaaniat aktiivselt toimiv
- Lingid peavad olema aktiivseks tehtud
- Lisaks linkidele tuleb postitada ka reeglid ja auhinnaraamatute nimekiri, et ka Sinu sõbrad saaksid tahtmise korral kampaanias osaleda.
- Kampaania algab 3. novembril ja kestab 3. detsembrini
- Üks blogi tohib osaleda üks kord.

Pärast postitamist saada oma meil blogilingiga aadressile blogikampaania@gmail.com ja anna teada, millist raamatut sooviksid endale kingiks ning kuidas sooviksid seda kätte saada (kas tuled ise Tartus järele või lisad oma postiaadressi).

Valik on Petrone Print kirjastuselt järgmine:
Minu Ameerika 1 – http://www.petroneprint.ee/minu_ameerika.php
Minu Ameerika 2 - http://www.petroneprint.ee/minu_ameerika_2.php
Minu Hispaania – http://www.petroneprint.ee/minu_hispaania.php
Minu Argentina – http://www.petroneprint.ee/minu_argentina.php
Minu Itaalia – http://www.petroneprint.ee/minu_itaalia.php
Minu Alaska – http://www.petroneprint.ee/minu_alaska.php
Minu Moldova – http://www.petroneprint.ee/minu_moldova.php
Minu Tai – http://www.petroneprint.ee/minu_tai.php
Naisena sündinud, 20 aastat hiljem, 1. osa – http://www.petroneprint.ee/naisena_syndinud.php
Naisena sündinud, 20 aastat hiljem, 2. osa – http://www.petroneprint.ee/naisena_syndinud_2.php
Lagerii – http://www.petroneprint.ee/lagerii.php
Tähe tänav – http://www.petroneprint.ee/tahe_tanav.php
daki.elab.siin – http://www.petroneprint.ee/daki_elab_siin.php
Tule, ma jutustan sulle loo – http://www.petroneprint.ee/tule_ma_jutustan_sulle_loo.php
Meestest, lihtsalt – http://www.petroneprint.ee/meestest_lihtsalt.php
Luugiga lehm – http://www.petroneprint.ee/luugiga_lehm.php
Kust tuli pilv – http://www.petroneprint.ee/kust_tuli_pilv.php
NB! Kingi saadab kirjastus Sulle tasuta koju Eesti siseselt. Kui soovid saada raamatut välismaale, tuleb Sul postikulud endal tasuda.

Pisarsilmi

Astusin Iti rühmast välja ning ootasin Meliani. Ta tatsub alati veidi aeglasemalt, sest kohe ukse kõrval oli peegel, kust saab end piiluda.
Väljaspool ust ootasid väikesed lapsed järjekorras, et pääseda saali, võimlemisõpetaja juurde. Tegemist oli Meliani-vanuste väikelastega, ehk isegi see sama rühm, kuhu Anni jaanuaris satub. Nad olid nii väikesed...
Üks pisike poiss, kes nõjatus vastu seina, hakkas istuma. Kasvataja tuli tema juurde ning ütles leebelt, et nad lähevad kohe saali ja pole mõtet põrandale istuda. Pisike poiss hakkas õrnalt tihkuma. Ülejäänud lapsed vaatasid ehmunult tema poole. Ka üks väike tüdruk hakkas tihkuma ning kasvatajad hakkasid neid lohutama, üks ühte ja teine teist. Meliangi seisis koridori otsas ning vaatas neid suurte silmadega. Kutsusin ta ära ja läksime trepist alla. Mis siis, kui nutma oleks hakanud kolmaski laps, kes oleks teda lohutanud?

Trepimademel on meil armsad rahvuslikud poiss ja tüdruk, kelle iga rühm eelmine aasta Lasteaia Laulupeo jaoks valmistas. Melian läheb iga hommik ja õhtu üles ühest trepist, tehes pai ühele poisile ja tüdrukule [kusjuures poistel paitatakse ka papusid, alandlik plika?] ja alla läheb teiselt poolt, et teha pai teisele paarikesele. Iga päev samad käigud.

Kui me õue jõudsime, siis ma nutsin. Lihtsalt nutsin, hääletult ja suurte pisaratega. Kuidas ma panen oma väikese tita lasteaeda? Ta on nii tilluke, ta vajab ema, mitte sõpru ja kasvatajaid. Ta ei ole nii seltsiv ega aktiivne nagu Mirith. Ta on väike, nii väike.
Me kõndisime mööda tänavat ja ma nutsin edasi. Nutsin oma valesti elatud elu pärast, mis on mu pannud sellisesse olukorda. Kuidas ma saan seda oma lapsele teha? Ta ei ole valmis. Mina ei ole valmis. Kuidas suudan ma end napilt kahe kuuga viia seisundisse, et jee, Melian, läheme lasteaeda, seal on tore? Kuidas ma saadan ta sealt rühmauksest sisse, kui ma ei suuda isegi seda teksti kirjutades pisaraid kinni hoida?

Ma ei taha. Ma ei taha. Ja kõige hullemaks teebki asja see, et mul pole mingit valikut. Ma olen juba see pool aastat elanud võlgade peal, et minekut natukegi edasi lükata.
Vahepeal oli kõik korras. Ma ei mõelnud sellele ja tundsin ekslikult, et hakkan leppima. Aga näha neid lapsi. Kui väikesed ja ebalevad, karjakesi seal... Neil olid nii toredad ja leebed kasvatajad, aga isegi see ei aitanud. Kuidas ma saan seda oma lapsele teha?

Armuvalu

"Emme, aga mis siis saab, kui ma Andreasega musitan?" uuris mu vanem tütar, pea viltu ja silmad suured.
Seletasin talle paari lausega, et ta on selleks asjatamiseks ehk veidi liiga noor ning pole vaja muretseda.
Ohates teatas ta vastu: "Ma siiski usun, et ükskord ma musitan Andreasega..."